1) Kaitselülitite vaheline koordineerimine peaks arvestama ülesvoolu kaitselüliti hetkelise väljalülituse väärtust, mis peaks olema suurem kui maksimaalne oodatav lühisvool allavoolu kaitselüliti väljuvas terminalis. Kui kahe kaitselüliti vooluahela komponentide impedantsi väärtuste erinevus lühise ajal on väike, mille tulemuseks on lühisvoolu väärtuste erinevus tühine-, siis saab ülesvoolu kaitselüliti valida lühi-viivituslülitiga.
2) Voolu-piiravad kaitselülitid rakenduvad millisekundite jooksul, kui lühise{2}}vool on suurem või võrdne nende hetkelise väljalülitusüksuse seadistusega. Seetõttu ei tohiks allavoolu kaitseseadmed selektiivsete kaitsenõuete saavutamiseks kasutada kaitselüliteid.
3) Lühikese-viivitusega väljalülitusseadmetega kaitselülitite katkestusvõimsus väheneb, kui nende viivitusaeg on seatud maksimaalsele viivitusega. Seetõttu peaks selektiivkaitse ahelates valitud kaitselüliti lühis{3}}viivitus vastama nõuetele.
4) Arvestada tuleks ka sellega, et ülesvoolu kaitselüliti lühise-viivituse tagastusomadused ja allavoolu kaitselüliti töökarakteristiku ajakõver ei tohiks ristuda ning lühi-viivituse karakteristikud ei tohiks ristuda hetkelise karakteristikukõveraga. 5) Kui kaitselüliteid ja kaitsmeid kasutatakse koos ülesvoolu ja allavoolu süsteemide vahel, tuleks arvesse võtta koordineerimist. Kaitselüliti ja kaitsme ampri-teise karakteristiku kõveraid tuleks võrrelda, et tagada selektiivne kaitse lühise-voolu korral.
6) Kui jaotusliinide kaitseks kasutatakse kaitselüliteid, tuleks valida pika-viivitusega liigvoolulülititega kaitselülitid. Kui liini lõpus ilmneb ühefaasiline-maandusrike, ei tohiks lühise{4}}vool olla väiksem kui 1,5 korda suurem kui kaitselüliti hetkelise või viivitusega liigvoolu{6}}lülituse seadistusvool.
